Pardimamma mure

Tere! Annan ära emase Pekingipardi umbes 7 kuuse..heasse peresse, kus on ka teisi parte, pardile meeldib jubedalt vees sulistada, samuti on ta harjunud vabalt aias ringi jalutama. Kahjuks juba teist korda viis rebane teise pardi ära.(ja mul on kodus kaks saksalamba koera ja kolm kutikat) üksi on tal nii kurb- istub vaikselt põõsa all peidus .

Minul pardipere ootamas.

Minul ka pardipere ootamas-võtavad hästi vastu, sest juba 1 pardike leidis meil uue kodu. Asun Tabasalus ja tel 5121288

On minulgi heasüdamlik pardipere ja võtab uue kaaslase kenasti vastu.
Asume Raplamaal,abikaasa käib iga päev Tallinnas.telef.56 66 41 76

Nii, päev on super julm olnud, lubasin emase tabasallu, et hea lähedal, ehk õnnestub oma tibu kylastadagi... viie ajal õhtul, mõtlesin, et ei tasu homseni oodata, kuni rebane ka teise minema viib, plaan oli part kokku pakkida ja siis tabasallu sõita, läksin puukuurist kasti tooma... inimene ikka loodab viimase minutini..isegi siis kui kõik läbi on lootus kaob viimasena..tegin aiale 10 ringi peale... jõudsin puukuuri ja juba haiglaselt vaatasin enam vähem hiire urgudesse ka ja seal ta siis oli, puukuuri ja seina vahel..imepisikeses praos..elus!!! aga jube katki, saba poolt- all seljast oli yhepoolt rusikasuurnune laik ja teisepoolt natuke vähem..pilt oli julm ja tegutsemine kiire, pakkisin pardi sisse, kes osutus emaseks(prääksumise järgi) ja kihutasin laagri maksisse...loomakliinikus vaadati mind suht kummaliselt, et part- lemmik, mismõttes- aga personaal oli sõbralik, arst ise lindudega varemalt tegelenud ei olnud, nii ta siis helistas kuskile ja saime natuke targemaks, linnu haav puhastati, tehti marudaudi syst ja antibiootikumid... täna linnuarsti tallinnas polnud aga mulle anti number nii et homme peaks siis linnutohtriga kohtuma. jube kuidas linnu veri haiseb, kaua oli tibuke toas aga hais on väljakannatamatu, pealegi mul väike poeg ei lasknud tibul rahus olla. hetkel on siis mõlemad linnud koos duzziruumis. täna pole nad söönud ega joonud..nii ma kokku nad paningi, avastasin , et ka isane on selja pealt natuke katki, puhastasin ka tema haava. Nii et mul on nyyd kaks lindu ära anda... ei taha neid siin rebaste söödaks jätta.. kurb... emase muidugi ravin enne terveks ei teagi, kas ta selle yle elab aga alla me ei anna...

aitäh kõigepealt teema ymber tõstmise eest! aitähh ka kõigile kaasaelajatele, eile käisime siis Tiina Toometi Kliinikus tallinnas, sõletänavas, pardike sai uue atibiootikumisysti, kaasa anti meile Enroxil 5% mida tuleb 2 korda päevas, 1ml korraga ja nii 7 päeva järjest anda ning siis Metronidasool mida tuleb 3/4 tabeltti 1 kord päeva ja ka 7 päeva järjest anda, ning siis haava puhasus. eile õhtu oli suht nutune, ei söönud pardikesed , ega ei joonud, yritasin systlaga noka vahelt toitu sisse surada vedela kujuna ..aga kõik jooksis välja...isane part ei tee nokkagi lahti... tema jäi siis systala piinadest yldse ilma, sibelle soovitas meevett anda..ka see läks sama teed, öösel kaheni jändasin emasega, et 1ml rohtu siise anda... ei õnnestunud. haav oli ka suht jube, hallikat mäda nirises.
pardid on endiselt duzziruumis, ajalehtede ja rätikute peal, suht raske on puhtust hoida aga mitte võimatu, ehtkel tundub see haavatud pardile kõige parem ja puhtam alus.
Täna hommik on rõõmsam olnud, alustasin emase tibu söötmisega. virutas mitukorda nokaga aga.... Ja TA SÕI peopealt mul koera krõbinaid, pea kaks peotäit. (partide põhitoit on meil endiselt koerakrõbinad-hills, linnutohter arvas ka, et see on hea valik. Rohuga oli natuke rohkem tegemist. tableti tykkid ta sylitas välja ja ka koos toiduga, nokavahele sain kyll aga ta sylitas järjekindlalt välja. vaatasin siis esimest korda korralikult pardi suhu, et mis seal siis toimub, et miski alla ei lähe, ei vedelal ega tahkel kujul... pardike surub keele vastu kurgulage. otsustasin natuke julmem olla, panin tabletid systla sisse-tagant poolt..tõmbasin vett peale lahustasin raputades systlasisu ära võtsin pardinoka, kangutasin lahti ja vajutasin systla otsaga keele alla, nii manustasin talle ka teise rohu, rohi läks alla ja part jäi elama.
isast sööma panna oli raskem, tema oma nokka ei ava, emane on mul sellinne ,et igal võimalusel näpistab nokaga aga isane nii ei tee. natuk eaega parti piinanud ja aru saanud, et teda ma sööma nii ei saa, panin noka toidu kaussi. (jutt tundub siin mul karm, aga tegelikult ma ikka rääkisin nendega rahulikult ja yritasin võmalikult õrn olla olukorda arvestades) isane ka lõpuks vihastas ja lõi toitu nokaga, ju ta sai siis maitse suhu ja sõi ka mitu nokatäit- asi seegi. jätsin pardid oma pead ja läksin toitu juurde tooma ja kausse, panin väikestes kogustes toidu erinevatesse kohtadesse duzzirumis, et äkki komistavad otsa ja söövad..tagasi minnes mõlemad jõid emane part on ennast ka puhastanud, haavakoht välja arvestades, on ylejäänud sulestik ilus sygisene kollakasvalge ja puhas. ma ei hakka siin pilvedesse ronima aga lootus on kasvanud, et elame yle selle. väike karm nali ka... mõned tuttavad vaatavad ja imestavad, et miks ma parti potti ei pane ja ära ei söö... ma siis ytlen, et see part juba nii palju maksma läinud, ma pole nii rikas, et nii kallist lõunat endale lubada
vabandan kui tekst segane tuli, aeg on kiire ja mul on veel 1,8 aastane poisiklut syles, kes ka jubedalt tahab klaviatuuril klõbistada

Pardimamma nii armas ja samas kurb jutt hea et piilud juba jooma hakkasid järelikult hakkavad paranema loodan et peatselt kirjutad et piiludel kõikk korras ja tunnevad ennast hästi ootan ka kas leiad piiludele uue talvekodu sest et sa nüüd päris oma piiludest loobud ? mina ei raatsiks

Nii kurb luguy pardikestega.... Tooge nad siis ruttu Tabasallu, siin ei ole meil rebaseid ja ravida saan ka - mitte küll duzziruumis aga heas soojas kõrvalhoones. Loodame et nad ikka paranevad .

suht kiire olnud, pardid ei söö jälle, eile päeva jooksul õnnestus emasele mõned krõbinad sisse toppida aga see ka kõik, isane ei tee yldse nokka lahti. emase pardi haav on juba kooriku peale võtnud ja näeb palju parem välja- hea seegi. lasin partidele oma töötuppa mehel aediku teha.. suvel nad käisid ise seal kui uks lahti jäi... nyyd on nad ka rohkem rahus. vaatsin oma raamatupidamise yle ja rebasekindel aed ei mahuks me eelarvesse ka siis kui terve pere makaroodidieedile panna... nii kurb ma yldse ei arvestanud, et rebased nii ylbed on ja mu koerad nii sõbralikud...arvasin , et kui kaks suurt koera kogu aeg aias lahtiselt on siis muud loomad ei tule... ja siia rebaste söögiks neid jätta ma ka ju ei saa. täiesti tobe. nii kahju on neid ära anda aga... puuri ka neid panna ei tahaks.

ekana.. ma natuke veel poputan oma pardikest ja siis toon- kuidas ma ikka haigelapse ära annan.

kui keegi mulle taksikoera isast pakuks paarituseks minu miniatuurse koerga, võin häid nuuskureid ja rebasekütte müüma hakata. et siis kõikidele murelastele neid ikka jaguks.
ei tea, kas suudaksid nii kaua oodata.

Pardimamma,ega ei ole väikestki võimalust,et koerad hoopis ise parte ründasid?

Minul ka kaks koera,üks on 7 ja teine 1,5 aastane.Nooremat hoian lindude pärast ketis,kui ma ise õues ei ole.Ketti läks ta see pärast ,et kui aasta tagasi mul linnud õue peal ringi jalutasid,siis ta lihtsalt läks nendega mängima,aga kana ju pistab jooksu ja muidugi koer järgi.Sain viimasel hetkel linnu kätte ja koer karistada.Kuts oli ketis olles lindude ees madalam kui muru aga lahti olles läks ja maksis kätte.Öösel on ta mul kojas ja vanem kuts toas,ei taha ära sõnuda aga hetkel mul kojas ka 8 pardipoega kasti sees ja osad vutid puuris.Neid pole torkima läinud,õnneks. Eks looma peab usaldama ka muidugi.Aga krantsid ju osad lorud ka,kui juba korra on pahandust teinud,siis jääbki tegema,karistamine siin ei aita.Vanem koer paneb mul lindude eest jooksu.

Kui koer isegi sõbralikult uurima läheb,siis lind hakkab alati paanitsema ja kisades eest ära jooksma.Ja siis vallandub enamusel koertest,nii krantsidel kui tõukoertel, instinkt ja jaht lõpeb linnu murdmisega või vigastamisega.Meil ülimalt heasüdamlik bernikas ,kes kassi küll jubedalt kardab,aga jänestele ja miniseale reageerib pööraselt.Me ei ole küll kunagi ootama jäänud,et kas murrab või niisama ähvardab,aga usun,et küll ta murraks,kehakeel on selline juba.Lindudest ta läbi aia üldse välja ei tee,aga mis saaks siis kui nad vabaduses kohtuks ja lind jooksu paneks,usun,et mulle see tulemus ei meeldiks.
Sõbral koer,kes pole linde murdnud,koer saigi just repside eemale peletamiseks majja toodud,lõppes see geiss aga ühel heal päeval siiski sellega,et koer oli ikkagi partidel kallal ja tulem oli sama kui Pardimammal.
Sellepärast küsisingi,kas siiski pole võimalik,et kaks suurt koera salaja pere silme alt ära olles.....

"Eks looma peab usaldama ka muidugi".Mina usaldasin endal külas käivat minki,nüüd jälle ühed tapatalgud seljataga.Käis jõud ka suurtest lindudest üle,enam munadest ei piisanud,kuigi ka ühe pesamuna võttis igaks juhuks kaasa,linnud rasked,kes neid viitsib tassida.

Mul on 8 aastane hundikoer,hästi arg ja ei tee kärbselegi liiga.Aasta tagasi hakkasid linnud kaduma,päris vabalt nad ei olnud kuna elan metsa ääres ja rebaseid liigub üsna tihti.On 2m kõrguses aedikus aga võrku siis veel peal polnud.Hommikul kui söötma läksin avastasin linnu surnuna,täiesti terve,ainult pead ei olnud.Nii ma kahtlustasin igasuguseid loomi,kuid oma koera peale ei arvanud ma kuidagi.Käis minuga lindude juures ei vaadanud nende poolegi.Kuni ühel päeval oli isane pärlkana üle aia lennanud ja koer nosis ta kallal,päästa polnud enam midagi,pea oli läinud.Niipalju koera salakavalusest.

Instinkt ....selle vastu ei saa keegi.Seda võib aastaid alla suruda,aga ühel hetkel see ikkagi vallandub.

olen ise ka koerte peale mõelnud... aga nad tibust saati koos, meil veel rott ja kass keegi pole nagu kellegiga siin kakelnud. samas isalind õhtul kui põõsast välja ronis oli ikka terassi peal koertele lähemal... koos oli neil kombes terassi ukse tagant läbi klaasi tuppa piiluda.... pigem olen täheldanud, et linnud rohkem hoiavad koerte juurde kui eemale. aga samas ma ju kõrval ei olnud.. pealt ei näinud. loogika ytleb kyll, et part pääses just tänu koertee, et kisapeale ehk koerad suvatsesid vahele minna.. põõsa alt oleks nad teise pardi, kes seljalt veits kriimune ilusti kätte saanud.. instinktid oleks pidanud vere lõhnapeale tööle hakkama... samas loomad on loomad.. aga ikka usun, et kahe suure koerakäest poleks part pääsenud.
partidest ka: haav on juba päris ilus...kahtlustan, et ta nokib seda ise, või siis koorik on maha kukkunud osaliselt... suurt põletiku ka näha pole, kaka pole enam heleroheline vaid sama värvi mis enne, toidukaus oli täna hommikul tyhi.. yks neist pidi sööma.. eeldan , et mõlemad... nad mul on ..yks ees teine järgi. loodan , et hiired ei käinud. samas oli ka veega päris palju pritsitud. ju yritas yks või mõlemad jooginõus sulistada..aga neil mahub sinna aint pea sisse. õu on nendeta päris tyhi..muidu ikka prääksusid ja sulistasid ja käisid aknataga koputamas. arst ei öelnud täpselt kaua peab parti toas hoidma... et kui kuivem ilm on ja soem..võiksid nad väljas ju jalutada..muidugi nyyd aint minu range pilgu all. muidugi enne õnnetust oli neid suht kerge aias olles jälgida... kui nad ei söönyd või ei sulistanud siis ikka käisid sabas. paar päeva on veel rohu kuur, siis lähen kylastan uuesti arsti. et ta vaataks haava oma silmaga yle ja kaaluks pardi. hetkel on kyll lootus põhjas, et sellest tuleme välja.

Täna lasin pardid pesema... kuidagi määrduma hakkasid..nad old nii õnnelikud..unustasid isegi minu kartmise ära- sulistasid nii palju kui said... mõtlesin, et mis see puhas vesi ikka haavale teeb.. hullem on kui mustus sulgedes. emast parti kuivatasin rätikuga ja ta polnud vastu... ilusti söövad mõlemad ja joovad. emane on muidugi edasi arenenud ja rohtu on talle suht raske anda nii kui systalt näeb, hakkab rabelema ja hoiab nokka kinni.. panin mõned pildid ka lingiga... haavast ka natuke (et nõrganärvilsed ärge vaadake- kuigi haav on ilus juba arvestades mis see alguses oli) http://nagi.ee/photos/Pardimam/sets/232357/

Esimesi pilte vaadates mõtlesin küll,milline see haige lind on,mõlemad nii kobedad ja askeldavad asjalikult.Kui haav hakkab vaikselt ikkagi koorikut peale võtma,arvan,et linnuke saab terveks,eks haava paranemine võtab aega ikka.Ta ei paistnud kuidagi haiglane välja,et konutaks ja ei tahaks liikuda paistab,et siis edusammud.Kiiret paranemist!

Tõsi jutt, pardid näevad nii toimekad ja kobedad välja
Jõudu ja jaksu paranemisel!

No kui nüüd välk sisse ei löö,siis saab su pardikene kenasti korda.Haav on muidugi väga ulatusliku pinnaga,sestap paraneb ka pikkamööda,aga paraneb......Mul on väga hea meel,et asi liigub praegu paremuse poole
Müts maha,et sa viitsid ja suudad selle ravimisega mässata,ehkki olukord oli päris hull alguses.
Kui sul vähegi aega ja suudad,siis soovitan mitte enne tervenemist linde ära andaa,teil on nüüd süsteem välja kujunenud,teatud määral nad sind usaldavad ja ehkki hakkavad vastu ja kardavad kui sa rohtu annad ja haava ravitsed,siis siiski oled sa oma ja surmahirmu nad ilmselt ei tunne.Lisastress uue kodu ja uue pere pärast võib tagasilöögi anda.
Sul on nii armas elupaik neile sisse seatud,no katsu nende magamistoa ümber väikene võrkaedki teha ja pealt katta kasvõi eterniidiplaatidega,neid ikka mõnel üle on (pean mehelt uurima,äkki on meilgi mõni üle).See aed ei peaks üldse suur olema,lased nad ju aeda jalutama kui ise läheduses oled.
Aiapostideks sobivad ka saledad metsapuud,harvendada on lepavõsasid ju ikka kusagil vaja,teed otsad vana mootoriõliga üle,mis maa sisse lähevad ,on ka niiskusevastased vahendid olemas,aga need eeldavad jällegi lisakulusid muidugi.Aiavõrk on muidugi kulukas suurus,aga kui teed väiksemat sorti aediku,siis ehk saab üle sellest kulutusest?Ja kui kunagi majanduslikud olud paremad,siis saad ju suurema aia teha.
Sa oled nii palju nendesse energiat ja armastust pannud,et kindlasti oleks sul endalgi nendest loobumine kole raske,ehk tasuks see pardiaiakese plaan veel kord läbi mõelda,olemasolevad materjalid ära kasutada ja siis oodata edasi paremaid aegu,et suurem ja parem eluruum teha neile.
Ma tean omast käest,et isegi kõige metsikuma ja kurjema linnu ravimine ja päästmine söövitab selle linnu mulle nii hinge,et kuidagi kole kahju on alati kui nad lõpuks ära lähevad.
Ühte varest ootan siiani aknale koputama ja saia norima,ehkki ta juba aasta otsa naudib omasuguste seltsi,nüüd läks üks hakk oma teed,kes aasta jagu meil elas ja oli ka kole raskete vigastustega,lootus paraneda oli imeväike.Mitu kuud mässamist ja asja temast sai,siis veel pikk kosumine,nüüd suvest saadik elas maja ümber lahtiselt,söögikauss oli katusel,ära ei läinud.Ja siis hakkas paaripäevaseid vahesid pidama,ilmus korraks õue peale,suhtles,möllas,lärmas ja läks jälle.Kohe kuidagi tühi on ilma temata ja ehkki mul on hea meel,et lind sai oma keskkonda tagasi,on ikkagi kuidagi nukker:)

Lähme KÕIK karusnaha poodide ette karjuma, et rebaseid ei tohi tappa! Jube asjalik ju. Rebane peabki linnaloom olema nagu näiteks Londonis. Talveks pange kassid ka puuri.

Sirpe,mis su postituse uba peaks olema?Lihtsalt lai lahmimine või oli asjal mõte ka sees?
Kui mõte on selles,et rebaseid on palju ja keegi neid ei hävita(seda meelt olen küll,et hävitama peaks neid siiski vaid vastava eetikaga ja koolitusega tegelased e.jahimehed),aga inimesed peaks oma kodu-ja lemmikloomad ikkagi laskma vabalt igal pool ringi töllerdada,siis see on jabur.Siis ei maksa pärast küll rebast,tuhkrut,oma koeri või hulkuvaid koeri süüdistada,süüdlane vaatab endale peeglis otsa.
Et kui maja kõrvalt läheb maantee,mis on autode rohkuse tõttu viimastel aegadel väga aktiivse liiklusega,siis lasen ikka oma linnud ja loomad ringi konnata kuidas nad aga tahavad,sest neil on nii hea ja hakkan autosid kividega pilduma kui lind või loom auto alla jääb?

Ka paar sõna rebaste kohta.Kui ca kilomeetrise maanteejupi jooksul on neid näha vähemalt 6 tk,siis on neid juba palju.Jahimeestel puudub täielik huvi nende hulka reguleerida,praegusel aastaajal on rebaste nahk väärtusetu ja ainult nende arvukuse vähendamiseks raha maksta ei raatsi keegi...iga laskmisluba ju maksab. Sama probleem,mis metssigadega,mul käivad need elukad juba päise päeva ajal peaaegu maja ukse ees songimas,rääkimata aiamaast.Nüüd siis meil ka esimene rebaseohver,sai maja akna alt keset päeva kana kätte...mu meelest juba ülim ülbus.Ja isegi,kui on olemas relv ja relvaluba,lasta neid ikkagi ei tohi...riigi vara on püha.

mina elan türi linnas majade vahel lausa metsani ikka jupmaad ja mina nägin möödunud talvel naabriaias u.5 õhtul jalutas rebane nii et meil siin päris ülbed rebased kahjuks

Tore kuulda, et asjad arenevad! Mina olen siis see Sibelle sõber, kellel oma koer partide kallal käis. Tundus, et ega murdmine polnudki eesmärk vaid hoopis mäng. Üks partidest oli vist uppunud või lihtsalt suurest jooksust ja märjast ilmastalajahtunud. Üks oli murtud ja üks suri järgmisel päeval vist kopsupõletikku. Ühel mammal aga oli kah ca 10 cm läbimõõduga nahahaav. Lisaks veel sulgede kitkumisest tingitud väiksemad augukesed.
Kogu seda laastamist nähes kolisin pardid kiirelt dushiruumi, mis mul 2 ruutmeetrit suur ja seal ka veel wc pott ja pesumasin. 7 parti seal oli ikka väga palju... Õnneks 4 neist olid paari päevaga juba suht kobeda olemisega ja sain nad kuuri ära viia (sinna koer ligi ei saa)
3 ülejäänut olid veel nädala toas, kuni lõpuks sööma ja jooma hakkasid.
Suure haavaga part sööb kah ilusti ja liigub ja askeldab nagu normaalne part, kuid haava peal nahka pole ja alt paistev lihas on pealt kuivanud. Kas selline haav üldse kinni kasvab on küsitav. Eks aeg näitab, mis tast saab aga võimaluse paraneda olen talle vähemalt andnud.
Järgmisel suvel aga ei tea, mis saab. tuleb ilmselt väga koerakindel pardiaed ehitada ja elektrikarjus kah ümber panna. uuesti sarnast jama üle elada ei taha ei pardid ega mina.
Eriti ajab vihale just see, et koer sai rebase eest kaitseks võetud ja nüüd sis itegi ise rebase töö ära

Novat,kuna repse on nii palju ja nälja ja elukoha puudusel tungivad nad lausa linna isegi,siis tulebki ju oma linde ise kaitsta ja nad aedikutesse paigutada.

Jaaaa, põnev lugemine siin, esmalt mõtlesin, et mis selle jutu peale ütleks sõber REIN MARAN.
Meie peres, õnneks, ei karda keegi rebast nii hullusti. Elame küll metsa sees, aga tõesti pole selle peale tulnud, et metsloomi mõrtsukateks pidada(kui vaadata KRIMI saateid, mida enam vaadata ei tahagi) ja nii paanikas olla, see on ikka raske elu. Vaatan rohkem loodusfilme.
Meie kolisime metsa vabatahtlikult ja metsloomad olid siin enne meid, ka endale koduloomad ja kodulinnud võtsime vabatahtlikult.
Kui meie, oma lindude ja loomadega hakkama ei saaks, siis ma arvan, et loobuksime neist, minuarust nii lihtne see olekski, sest maja ostuga meil kaasas ei olnud(õnneks)kohustuslikku loomapidamist.
Kuna sai nad soetatud, siis nii nagu me kaitseme oma lapsi halva eest, nii kaitseme ka oma linde, loomi. Pereliikmed.
Minul oleks palju rääkida, reinuvaderitest lõbusaid lugusi, aga keda need ikka huvitaks
Üks lahendus oleks ju metslooma hävitamiseks see, kui kõik mets maha võtta, siis ju nad läheksid naabreid kimbutama. Paljukest seda metsa siis siin pisikesel Eestil ikka on

Muide akendest näen ma rebaseid, nädalas korra ikka.
Linde on meil umbes 60mne ringis ja alates veebruari kuust, kui hakkasin linde pidama, pole rebasel ühtegi õnnestunud kätte saada.
Kumb meist siis kavalam on
Ära ka ei kavatse kolida

Ega ma kah veel kolimise peale mõtle, sest ikka ise süüdi, et ei oska linnas arvestada sellega, et rebane tuleb aeda. Edasi ju pardid olid kah oma aias kuni koer siis ükskord, kas juhuslikult või meelega sinna sisse murdis. Ikka oma süü, et kindlam aed polnud. Aga eks ikka iga tobe õpib oma vigadest ja nii ehk ka seekord nüüd oskan ettevaatlikum olla edaspidi

Sündinuna Kadriorus ja seal kasvanuna, tean omast käest, et olin nii eemal loodusest.
Minu jaoks oli Kadrioru park, üks suuremaid metsi ja loomadega tutvumine oli ainult kas loomaaed või iganädalavahetuse rituaal, keldripoest saiapäts kaenla alla luikedele, hirsikott tuvidele ja pähklid oravatele.
Selle pagasiga, linnahirmud, tulin ka maale. KOLLE nägin igal pool, haigrute röökimine tol ajal tundus hirmufilmi muusikana, kõrvadele.
Nüüdseks vaatan elu ka teiselt poolt mätast (Otepää kõrgustikku). Pooldan ikkagi inimlikku lähenemist asjadele, nii ikkagi ei saa mõelda, et mulle ei meeldi ja hävitame ära.
Ka kõige nõrgemale leidub siin ümmargusel maakeral kohake.

oh oo... mina isiklikult rebaseid ei vihka... yldiselt ma kärbseid ka ei löö maha... aga see olen mina olen lihtsalt väga nördinud ja rohkem enda naiivsuse peale...samas nagu jah ega ei oota neid oma aeda ka... ja mida rohkem ma mõtlen kuigi syda keeldub tunnistamas... ei saa ma kunagi väita, et mu oma koerad seda ei teinud.
tagasi teemasse. pardid on jõutsalt paranenud söövad ja kui mitte haava arvestada siis tundub et kõik on korras. täna lasin nad õue.. natukeseks... ostejoones läksid nad vette.. armas oli vaadata... aga metsa poole nad ei lähe..hoiavad maja juurde...
siit lugesin, et partidel on kopsupõletik... see on yllatus ..kuskilt ma kuulsin või lugesin, et nad on suht ilmastiku kindlad :S

tore kuulda,pardimamma,et pardid kosuvad jõudsalt.
Kopsupõletik võib pea kõigil kopse omavatel organismidel tekkida kui on kõvasti külmetatud või on vastav viirus,bakter jne.

ega ma kindel kah pole, et see just kopsupõletik oli, kuid pilt oli see, et pärast päev otsa koeraga mööda õue tormamist ja suurt stressi ja kindlasti kõva külmetamist, sest suled olid täielikult märgunud, järgmisel päeval oli pardi hingamine väga häälekas ja lõunaks oligi kõik...
sellise külmetamise peale on kopsupõletik ainus asi, mis taoliste tunnustega pähe tuli

Selle loo puhul kahtlustaksin mina pigem koeri. Meie koer murdis pool linnukarja maha- kõik samamoodi alaseljalt puretud. Rebane võtab linnul kaelast ja paneb plehku.
Tore kuulda, et nii raskete vigastustega pääks( tean, sellised haavad on väga sügavad... ja väga jubedad) terveks sai. Püüdsin minagi, aga neil nii hästi ei läinud.

Tänaseks on pardike terve, haava kohta ma isegi ei näe..sulestik nii tihe..väga ei taha neid sulgi "murda" ka..igatahes tundub, et yleelasime. aga mis edasi saab ei teagi... kujunes kuidagi nii et loomade ja lastega siin sebides..magasin oma suhte maha... igatahes mees pani oma 7 asja kokku ja ütles nägemist... nii, et väga tihti ma siia foorummisse enam ei satu... nüüd ravin enda murtud syda

Tore,et pardid ilusti paranenud on! Ja katsu sina ka oma süda ilusti terveks ravida

Siin saad just paraja annuse südamevalurohtu,ehk aitab pisut seegi.
Ja õnneks ei seisa maailm ühe mehe najal püsti.Ehkki algul on vägaväga kurb ja raske,usu,iga üleelatud päev on sammuke südame paranemise suunas.

Loomad-linnud on tegelikult väga head ravitsejad,piisab kui natukenegi nendega tegeleda on jälle meel rõõmsam.

Seda arvan minagi, iga algus on raske kuid aeg parandab haavad,kui seda ei torgita. Minu arust on siin foorumis käimine hea tuju loomise alustala. Igas halvas on midagi head.Jõudu paranemisel,linnud olid ju ka tublid.

evesen kirjutas:

Seda arvan minagi, iga algus on raske kuid aeg parandab haavad,kui seda ei torgita. Minu arust on siin foorumis käimine hea tuju loomise alustala. Igas halvas on midagi head.Jõudu paranemisel,linnud olid ju ka tublid.

Nii ilusati öeldud

äkki peaks tegema linnuhullude tutvumisnurgakese, siin üksjagu ükskuid inimesi

Ma oma pardilt ei leidnd kah enam haava kohta üles. Kõik ilsti paranenud ja suled peal.
Mis puutub aga murtud südametesse, siis olen minagi oma mured hetkel just loomadega tegelemisse matnud. Kui on keegi, kes vajab igapäevast hoolt ja kohe üldse ise hakkama ei saa, siis tuleb ju temaga tegeleda ja omad mured ununevad vähemalt hetkeks.
(kah üksi ja varsti kolme lapsega)

Teatan kurbusega, et Prääksu lahkus yle vikerkaare silla. Eile lõuna paiku, peale seda, kui pardid välja jalutama olin lasknud.....kutsikas tahtis vist mängida..minu nina all rynda yhte parti, kes plehku pani- kutsikas läks teist tuuseldama... mind ja minu kisa poleks nagu olnudki.... koer oli nii pöörane ju tundis vere lõhna ..või ma ei tea... nelja kuune koer nii....ma lihtsalt ei tea , et isegi kartsin teda..suutsin nad lahutada..kuid hirmunud part rabeles käest pistis jooksu............. ja kutsikas järgi..paar sammu minust eemal hamustas koer........... mu tibul.......... pea peaaegu otsast... lihtsalt.... sekundid........ja ma arvasin, et ma tegin kõik endast oleneva, et partidel oleks hea ja turvaline... ja nyyd ei suutnud ma isegi oma nina all.... vaene väike.... isane part on kaela pealt natuke haavatud, rahulik, sööb ja joob...

Oi,kui kahju

Sellist õnnetust küll vaja polnud

jah mul ka sellepärast kuts ketis

Minul läks noorem koer ka sellepärast ketti ja lindusid enam aiast ka välja ei lase.Viimane kord,kui noorem koer parti räsis,oli samal päeval kui mees mulle linna haiglasse pidi järgi tulema,Tallinna siis.Pardipoisil läks hästi,1cm lihashaav oli kõhu all ja paranes hästi ära.Koer sai ise karistada selle eest.Eks part oli ka süüdi:lendas ju üle aia.

Oh pagan,küll on kahju