mis on mükoplasmoos

Teate, inimesed muudkui helistavad ja on selle praeguseks esitatud pooltõdede jada tõttu üsna endast väljas, seega annaks konkreetse ja emotsioonivaba ülevaate sellest, mida mükoplasmoos endast täpselt kujutab ja kuidas see levib, puudutades ühtlasi seda, kuidas haigust kontrollida. Kuna eestikeelsed materjalid on kõik koostatud suurlinnupidajaid silmas pidades ja üldiselt loomaarste linnuhaiguste teema väga ei huvita ka, siis kahjuks on adekvaatsed materjalid üksnes võõrkeelsed ja eestikeelne ülevaade ilmselt oleks omal kohal.
Kui guugeldada kombinatsiooni ’mycoplasmosis in chicken’ või ’mycoplasmosis in poultry’, siis leidsin juba esimeselt kolmelt täiesti suvaliselt ja meelevaldselt avatud lingilt haiguse iseloomustusest kirjelduse: ’the disease is found everywhere’ (haigust esineb kõikjal), ’the disease is very common but not catastrophic’ (haigust esineb väga sageli, kuid selles pole midagi katastroofilist), ’ the most widespread pathogenic poultry CRD (chronic respiratory disease)’ (kõige laiemalt levinud patogeenne kodulindude krooniline hingamisteede haigus’). Selle aasta märtsi PP (Practical Poultry) number läheb veelgi kaugemale ja nendib, et ’most backyard flocks contain at least some carriers’ ehk maakeeli, SISULISELT KÕIGIS kodukarjades on VÄHEMALT MÕNI haiguskandja. Lisades, et tegemist on ühe kõige tavalisema kodulindude probleemiga, mida on võimalik kontrolli all hoida õigete pidamis- ja majandamistingimustega. Absoluutselt kõik haigust puudutavad lingid kinnitavad, et kodulindude puhul ei ole sisuliselt mingit võimalust mükoplasmoosi vältimiseks. Kuu aega tagasi kohtusin Burlingtonis, USAs Mineri uurimisinstituudis ühe põllumajandusloomade nakkushaiguste spetsialistiga, kelle käest muu jutu sees küsisin, kas on olemas mingi selline kodulindude haigus, mida ühel tavalisel väikelinnukasvatajal ei ole võimalik vältida ja ta ei mõelnud mitte ühtegi sekundit, vaid vastas: mükoplasmoos ja muud sarnased hingamisteede haigused. Aga nüüd üldiselt üksikule minnes:
1. Mükoplasmoosil on tervenisti neli tüve, mis nakkavad ka kodulindudele. Olgu öeldud, et haigus levib linnult linnule otsekontakti, õhu ja tolmu kaudu, söögi- ja jooginõude vahendusel, väga levinud haigusekandjaks on metslinnud, näiteks rohevindid, ja muidugi väga suurel määral inimene ise. Haigus VÕIB (kuid ei pruugi) levida ka vertikaalse transmissiooni teel ehk haudemunadega.
2. Peamisteks sümptomiteks on vesised silmad ja ninasõõrmed, köha ja aevastamine, mida kirjeldatakse sageli kui ’külmetust’. Linnud norutavad, ei söö, tibud ei kasva ega võta kaalus juurde. TÄPSELT samasuguste sümptomitega on, muide, nakkuslik bronhiit ja köha. Linnud võivad olla kogu elu haiguse kandjad ilma, et neil ilmneks ühtki välist sümptomit, kui neid heades tingimustes pidada. Kandjad ei anna nakkust edasi, kui haigus ei ole muutunud akuutseks, st. kui nad ei ’tatita’.
3. Veel on täpselt samasuguste sümptomitega on ka aspergilloosid, mis on samuti küllalt levinud, ravimatud, oluliselt ohtlikumad ja millest miskipärast peaaegu üldse juttu ei tehta. Muide, ükski köha ega nohu EI OLE ei mükoplasmoos ega ükski teine haigus enne, kui labor on seda analüüsitulemuste põhjal kinnitanud.
4. Haiguse peiteaeg on 6-21 päeva. Seda tasuks meeles pidada – see on väga oluline ja me tuleme selle juurde veel tagasi.
5. Suremus on väike. Osad linnud on haigusele resistentsed. Arvatakse, et see on seotud pidamis- ja söötmistingimustega, st. kui lind on tugev ja terve, ei pruugi ta tingimata nakatuda ja kui nakatubki, siis ei muutu haigus akuutseks. Linnust saab lihtsalt haiguse kandja ja sellisena muutub ta ohtlikuks üksnes siis, kui haigus muutub akuutseks. Teisisõnu, lind võib mükoplasmoosi kandjana terve elu ära elada ja keegi isegi ei märka seda. Ja ta ka ei nakata teisi linde nimetatud elu jooksul!
6. Haigus vajab akuutseks muutumiseks ehk vallandumiseks ALATI mingeid täiendavaid tegureid: kolimis- või ülerahvastusstress, puudulik ventilatsioon, kopitanud ja hallitanud allapanu, kanade ja veelindude koospidamine (sellest tingitult märgunud allapanu, milles hakkavad arenema hallitused ja aspergilloosid, E. coli), mingi teisese haiguse/nakkusega tabandumine, külmetus jms., mis on linnupidaja poolt olulisel või täiel määral kontrollitavad.
7. Vertikaalset transmissiooni (haudemunadega e. embrüo kaudu) esineb üksnes siis, kui lindudel ilmnesid PAARITUMISE hetkel kliinilise haiguspuhangu sümptomid.
8. Kuna kõigi mükoplasmoosiga sarnaseid sümptomeid andvate hingamisteede haiguste puhul kasutatakse samu antibiootikume (Enrobiofloxacin või Tylosin (kaubastatakse nimetuse Tylan all)), siis kodukarjades vereseerumiproovide võtmist meetodi kulukusest ja komplitseeritusest tingitult ei soovitanud seda mitte ükski allikatest (ja ma vaatasin neid läbi umbes kümmekond). Ravi ordineeritakse vastavalt veterinaari äranägemisele.
9. Vaktsineerimine on üks haiguse vältimise võimalustest, aga sellega on seotud rida nö. ’konkse’. Neist esimene ja ühtlasi olulisim, mida PP rõhutab, on tõsiasi, et ’in case of domestic flocks it’s unlikely that many adult birds are free from exposure to mycoplasma’ ehk teisisõnu, kodus peetavate karjade puhul on ebatõenäoline, et neis leidub piisavalt täiskasvanud linde, kel POLE vaktsineerimiseelselt kokkupuuteid mükoplasmaga ehk veel lihtsamalt ja konkreetsemalt: mükoplasmoosivabu karju EI OLE OLEMAS. Lisaks eksisteerib vaktsineerimise järel oht, et hilisemad analüüsid annavad valepositiivseid tulemusi. Kui selline olukord on tekkinud, siis saab seda, kas lind on reaalselt mükoplasmoosi kandja või on tegemist vaktsineerimisest tingitud seropositiivse tulemusega, välja selgitada ainult DNA analüüsiga. Ka on vaktsiinid väga kallid, neid müüakse 1000 linnule mõeldud doosidena, sest need on mõeldud suurtele tootmisettevõtetele. Lisaks leidsin mitmelt vaktsineerimisega seotud lingilt väite, mille kohaselt vaktsineeritud linde tohib kasutada üksnes muna- või lihakanadena. Nende mune väidetavalt haudeks kasutada ei tohi.

Kuna kõik allikad on seisukohal, et antud (või sarnaseid sümptomeid) andvate haiguste vältimine karjas ei ole kuidagi võimalik, tekib kahtlemata küsimus, mida ikkagi teha. Ma püüan ka sellele küsimusele anda kokkuvõtliku vastuse punktide kaupa.
1. Vältige haiguse muutumist akuutseks heade pidamis- ja majandamistingimustega: korralik allapanu (parim on põhugraanul, kuna seda on kuumutatud ja sellest on hävitatud igasugune seeneniidistik (aspergilloos on seenhaigus. ÄRGE KASUTAGE ALLAPANUNA TOLMAVAT VÕI HALLITANUD HEINA VÕI PÕHKU VÕI VETT SAANUD SAEPURU), korralik ventilatsioon, ülerahvastatuse vältimine. Ärge pidage võimaluse korral samas ruumis kanu ja veega lobistavaid veelinde (allapanu märgub ja selles võivad arenema hakata seenhaigused).
2. Enne, kui võtate teisest karjast linnu, võtke endale veidi aega ja jälgige nende pidamistingimusi ja lindude käitumist. 10 minutit peaks olema igati piisav, et märgata ebanormaalset norutamist, köhimist, tatistamist. Muidugi on oluline teada, kuidas terved ja stressivabad linnud käituvad. Kui olete algaja linnupidaja ja ei tea, mida vaadata, kutsuge kaasa keegi, kes kodulindude käitumist tunneb. Võtke valitud lind kätte ja tõstke ta endale kõrva juurde – haige lind hingab kuuldava vilina ja raginaga. Juhul, kui teile miski ei meeldi, ärge võtke sellest kohast linde. Aga ärge minge siis kellelegi ütlema, et jätsite linnu võtmata ’mükoplasmoosikahtluse’ tõttu. Pelk kahtlus ei ole absoluutselt aluseks kellegi süüdistamiseks!! Vältige lindude ostmist läbi mitme isiku, st. olukorda, kus keegi ostab suurema portsu linde, toob need enda juurde ja annab siis teile edasi. Esiteks tekitab see lindudes täiendava stressi ja teiseks võib juba ühe päeva jooksul ’vahejaamast’ midagi külge korjata.
3. Mükoplasmoosivaba karja tõend on nonsenss. Kuna kokkupuuted mükoplasmaga on väga tavalised ja kõigi allikate väitel on tavatu pigem nende puudumine, tuleks selleks, et olla kindel mükoplasmoosi puudumises karjas, kõiki linde testida keskmise sagedusega kord kuus. Mükoplasmoosi peiteaeg, nagu eelnevalt öeldud, on 6-21 päeva. Lind võib olla puhas proovi võtmise hetkel, kuid juba selleks päevaks, kui te proovi (ka negatiivse) vastuse saate, võib ta olla nakatunud ehk kandja.
4. Ostetava linnu testimine – mõeldav. Aga … see tähendab seda, et niisuguse analüüsi tulemus pädeb üksnes siis, kui te lepite linnu müüjaga kokku päeva, mil kokku saavad volitatud veterinaar, müüja ja ostja ja proov võetakse kõigi kolme kohalviibimisel, kusjuures lind on üheselt tuvastatav. Lind eraldatakse seejärel kuni vastuste saamiseni ülejäänud karjast, teda talitatakse alati eraldi (soovitavalt esimesena), kasutades eraldi söögi- ja jooginõusid, jalatsite desovanni, käte desinfitseerimist jms. Loomulikult tuleks vastav analüüs selle soovijal endal kinni maksta. Hilisemal, omapäi analüüsimisel, kui lind on juba koju viidud – ka siis, kui analüüsitulemus on positiivne – ei ole enam mingit mõtet, kuna karja tulnud uus lind korjab endale kõik teie karja/keskkonna probleemid külge juba esimese nädala jooksul ja teil ei ole hiljem enam mingit võimalust piisavalt veenvalt tõestada, et tegemist on tõepoolest sellesama ostetud linnuga või ta juba TULI karja nakkusega, mitte ei saanud seda teie enda karjast. Kirjeldatud olukorras linnu müüjat süüdistades võite vabalt kaela saada kohtuasja, mille te väga suure tõenäosusega kaotate.
5. Ärge võtke linde ka karjast, kus nad elavad pead-jalad koos, on räsitud ja ära nokitud (eriti tibud) ja pisikestesse puuridesse topitud. NB! Sulgiv lind ei ole räsitud ja/või nokitud lind; küll on sulgiva linnu võtmisel oht, et ta saab täiendava stressilaksu (sulgimine on ise stress ja siis veel kolimine lisaks) ja tema probleemid võivad kergemini välja lüüa.
6. Pange karja lisanduvad linnud (eriti täiskasvanud) kaheks nädalaks karantiini. See ei lase ühtlasi linnul ajal, mil ta on stressis ja haigustele kõige vastuvõtlikum, ka teie enda tegevuse või tegevusetuse tõttu uuest karjast mingit jama kaela saada. Kasvõi külmetust (mis ei ole siiski nakkuslik), mis on kerge tulema juhul, kui lind on harjunud elama soojas laudas ja aetakse uues kodus järsku välja külma kätte või on sunnitud elama ruumis, kus temperatuur langeb alla 0oC.
7. Ärge võtke haudemune lindudelt, kellel esinevad kliinilised nakkustunnused. Pole vahet, kas haiguse näol on tegemist mükoplasmoosi või mõne muu hingamisteede nakkusega, kõhulahtisusega vms., haigetelt lindudelt haudemune ei võeta. Juhul, kui tegemist on haiguse vertikaalse edasikandumise ohuga või tahate lihtsalt ennast 100% kaitsta, tuleks teada, et tavaliste desoainetega pesemine mükoplasmoosile ei mõju. Sel puhul kasutatakse haudemunade kastmist Tylosani lahusesse. Kordan veelkord: nt. Virkon S nakkust kandvate haudemunade puhul EI MÕJU.
8. Ärge tooge ise koju haigeid metslinde ega lubage seda teha ka lastel. Risk, mille te seejuures võtate, on natuke liiga suur, sest alati leidub mõni ristsaaste edasikandmise võimalus ja nagu ütles minu kadunud vanaema: parem hoida, kui oiata!
9. Ärge jätke antibiootikumiravi pooleli ja ärge hakake iga köhatuse peale lindudele omaenese tarkusest antibiootikumi sisse valama. Tekitate resistentsuse ja lõpuks ei allu haigus enam ühelegi ravile. Eraldage sümptomite kahtlusega linnud ja jälgige neid mõni päev. Juhul, kui tegemist on millegi tõsisemaga, saate oma kahtlusele väga kiiresti kinnituse.
10. Lindude suletud ruumides pidamine ning nende välja mittelubamine ei ole lahendus. Esiteks võite te haiguse ise pidamisruumidesse sisse kanda ja teiseks kasvavad linnud alati tugevamate ja tervematena, kui nad saavad piisavalt päikest, vabalt liikuda ja linnuelu elada. Pigem kasvavad suletud, umbsetes ja ülerahvastatud ruumides-puurides haigustele vastuvõtlikumad linnud, kelle puhul on haiguspuhangute esinemise (ja letaalse lõppemise) tõenäosus oluliselt suurem.
11. Haigestunud linde, olenemata haigusest, tuleb hoida ja talitada teistest eraldi, erinevalt karantiinis olevatest või analüüsitulemusi ootavatest lindudest viimastena.
12. Stressirohkel perioodil – sulgimine, pidamishoonesse või õuekolimine, sugulindude rühmade moodustamine, noor- ja vanalindude rühmade kokkupanemine jms. – andke lindudele mingit vitamiinilisandit ja jälgige neid eriti hoolikalt. Ka ussikuur ei tule kahjuks!
13. Kuna kandjaid on karjas niikuinii, siis teie ülesanne on vältida kandjate muutumist nakatajateks, tehes selleks kõike seda, mida eelmistes punktides on loetletud.
14. Mis puutub väitesse, et võtta ja pidada tuleks üksnes nn. vabrikukanu, siis ei tohiks ära unustada, et mükoplasmoos ei ole linnupidaja ainus mure. Ma ei tea, mille kõige vastu ja millega neid linde täpsemalt vaktsineeritakse, aga kõikide vaktsiinide toime ei ole eluaegne ja ÜKS põhjustest, miks aasta munenud linnud maha müüakse, on just seesama revaktsineerimise vajadus, mis oleks mõttetult kulukas. Mõelge selle, kuidas igal aastal kurdetakse nende lindude suremust pärast uude keskkonda viimist. Paljuski on suremus tingitud sellest, et nende enda immuunsüsteem on nõrk ja vaktsiinidega ehitatu ei ole igavene, pigem vägagi ajutine, kui seda pidevalt ei täiendata.
Ma lõpetaks selle kokkuvõtte jälle PPst võetud lausega: ’Mycoplasma … it’s something we all have to live with and manage responsibly’ ehk siis ’mükoplasma on midagi sellist, mille olemasoluga me kõik peame leppima ja õppima selle olemasoluga arvestades vastutustundlikult majandama’.
Ja kuna nendele küsimustele kindlasti vastuseid tahetakse, siis vastan neile juba ennetavalt:
1. Kas ma jätkan endiselt haudemunade sissetoomist: jah.
2. Kas ma ostan teistelt kohalikelt linnupidajatel linde ja/või haudemune, kui selleks vajadus tekib: jah. Aga ma ei osta neid inimestelt, kelle tegevuses esineb eelpool kirjeldatud tunnuseid, samuti mitte inimestelt, kelle jaoks lindude/munade müügist saadav raha on oluline sissetulek (sest kui ikka elektriarve maksmine sõltub 10 müüdava haudemuna hinnast, siis inimene kipub silma teatud asjade suhtes kinni pigistama) või kes aastaringselt tibusid hautavad/haudemune müüvad, kui nad just kuskil sellises kohas ei ela, kus on alati suvi. Ja need inimesed jäävad ka välja, kes kogu aeg rõhutavad, kuidas lind peab oma söögi tasa teenima. Ei pea, kui teda peetakse hobi korras. Hobi viib raha välja, mitte ei too sisse. Tulu teenib tootmine.
3. Kas ma hakkan haudemunade/lindude müüjate käest mingeid tõendeid nõudma: ei hakka. See ei anna mulle mitte midagi, küll aga tekitab rohkesti mõttetut sebimist ja tõenäoliselt ka inetuid olukordi. Sisse ostetud lind on minu jaoks lakmuspaber, mis näitab mulle ka seda, mis minu karjas varjatult toimuda võib.
4. Kas ma müün haudemune: pole enne müünud, ei hakka ka. Täpselt nagu varemgi, mõnikord kingin kümmekond muna mõnele meeldivale inimesele.
5. Kas on võimalik, et minu karjas on mükoplasmoosi kandjad: vabalt võivad olla. Eeltoodu valguses oleksin ma ikka maru naiivne või lihtsalt tobe, kui ma väidaksin, et see võimalus puudub.
6. Kas on võimalik, et kõikides kodukarjades on haiguskandjad sees: vt. vastust küsimusele nr. 5. KÕIK selles toodud punktid kehtivad kõikide linnukasvajate osas.
7. Kas mükoplasmoosi on võimalik vältida: jah on, kui te loobute kodulindude pidamisest. Vastasel juhul mitte – kui mitte kuskil mujal maailmas see siiani õnnestunud pole, siis ma ei tahaks hästi uskuda, et keegi meist sellega toime tuleb/tulnud on. Mujal ei tekitata sellest mingit erilist draamat; asja võetakse rahulikult ja teadlikult – kui paratamatust, ja püütakse hea majapidamistava rakendades kontrolli all hoida. Ma ei näe tõepoolest mitte ühtegi põhjust, miks meil peaks kuidagi teistmoodi käituma. Me ei ela mullis. Me elame avatud maailmas. Ja sellega kaasnevad nii eelised kui ka probleemid.
Ma ei taha sellega öelda, et tohib müüa visuaalsel vaatlusel haigustunnustega või lihtsalt kehvakesi loomi-linde. Aga ma tahan öelda seda, et näiteks seesama mükoplasmoos on meie ümber alati olemas olnud, see ei ole mingi viimase aja 'leiutis' ja kui uustulnuk haigestub esimese paari nädala, mitte PÄEVA jooksul, peaks küll enne hästi hoolega järele mõtlema, kas on mõistlik müüjat süüdistama hakata, eriti siis, kui lindu ei ole nii analüüsitud, nagu eelpool kirjeldatud … või tuleks hoopis enda linnupidamistingimused üle vaadata. Lisaks peaks inimesel ikka endal ka silmad peas olema. Kui tuua lind koju kohast, mis on maast laeni ja segiläbi igat tõugu ja liiki linde-loomi täis topitud, kus nad elavad üksteise kukil, pisemaid ahistatakse ja elukad on silmnähtavalt stressis või tatised, siis ma ütleks küll: meelemõistus, hoi! See oleks nagu laksu norimine. Äririsk, nagu Buntik ütles, on alati olemas. Aga seda on võimalik suures osas välistada. Linnu/looma ostmine ei tohi olla emotsioonost, sest sellega kaasnevad alati emotsionaalset laadi ja selles mõttes suuremad riskid.
Lisaks kordan VEELKORD üle: jah, on täiesti võimalik - ja seda kinnitavad mitmed erinevad allikad - et mükoplasmoosi kandjal ei ilmnegi haigustunnused mitte kunagi ja ta ei muutu seega ohtlikuks ning inimene võibki elada koos oma lindudega aastaid ilma, et see probleem teda akuutses vormis kimbutaks, kui ta majandab vastutustundlikult, ei hoia kokku lindude pidamistingimuste parendamise ja õige söötmise pealt. See näitab pigem, et tegemist on hea linnupidajaga, sest mükoplasmoos on olnud, on ja ei kao meie ümbert kuhugi. Süüdistada haudemunade ja lindude sissetoojaid millegi niisuguse 'kuritegelikus levitamises', mille keskel me nagunii elame – see on täiesti vale ja ebaõiglane.

Aitäh,Piret!See oli hea lugemine,paljud küsimused said vastuse.Tore,et on inimesi,kes võtavad kätte ja viitsivad nii pikalt midagi nii asjalikku kirjutada!

Tänan, et võtsid vaevaks seda valgustustööd teha.

Super kokkuvõte,Piret.
Mõne punkti osas ma muidugi väheke täpsustaks, et mükoplasmoos ei kao kui lindu antibiootikumidega ravida.Kaovad aktiivsed haigustunnused ,mis võivad uuesti vallanduda.
Ka ei ole see haigus selline,et ta tõesti absoluutselt igal pool meie ümber on ja et selle karja saamine on paratamatus. Teda kahtlemata liigub looduses ja metslindude parved kodulindude sööginõudes VÕIVAD seda viirust meie karja tuua,aga kontrollimatult tatiste lindude maale sissetoomine ja nende aktiivne müümine on kurjast.Ehk on ka muidu see tatitõbede levik maailmas ja looduses kasvanud,aga hüppeliselt on haigete lindude kodudesse sattumine suurenenud peale seda kui linde on hakatud hulgaliselt sisse tooma ja mune samuti.Ka mina tahan väljamaalt mune ja huvitavaid linde,aga asju nimetan ma siiski õigete nimedega. Kuna enamusel tatiste lindude ostjatel on analüüsivastus puudu,siis olengi maininud,et müko või mõni muu tatitõbi.Aga selline aeglane ja krooniline kulgemine on siiki iseloomulik vaid mükole.Bronhiit levib kiiresti ja laialt, nakkav nohu samuti,aga...kui pole paberit,ei saa pead anda. Tatitõbesid on muidugi veel, lihtsalt kõiki ei hakka siin üles lugema.
Peab ka arvestama meie kliimatingimustega, et linnud on üsna pikka aega väiksel pinnal kokkusutuna elama sunnitud,ka on väga palju jahedat niiskust. See kõik annab võimaluse nakkusel pea terve kari nakatada.Ja see EI OLE PISIPROBLEEM. Leebema kliimaga maades põhjustab müko kahtlemata palju väiksemaid probleeme.
Vaktsineerida saab 12-16 nädalaseid linde ja sinna maani suudab inimene ehk oma linnud isegi nakatumata hoida,eeldades,et linnud on seni toas ja neid ei talitata pesemata käte ja nö kanalariietega.
Miks ma vabrikukanu kiitsin,oligi just see,et nad on vaktsineeritud küllaltki paljude kergesti tekkivate haiguste vastu.Koktsidioosi vaktsiin kestab 3 aastat minu teada ja kui ma õigesti aru olen saanud,siis mükovaktsiin kestab terve elu.Kaua kestavad ja mille vastu vabrikulinnud veel vaktsineeritakse,päris täpselt ei tea.
Munadest- tylonisse kastetud munad on nakkuspuhtad vaid väliselt. Kui eeldada, et loode on nakatunud,siis süstitakse mõnedel juhtudel antibiootikumi õhukotti või kuumutatakse mune.
Ka mina olen palju selle haiguse kohta lugenud ja seda suhtumist ei näe ma kusagil,et see haigus on paratamatu ja las ta siis olla:) Ikka üritatakse selle vastu pushida ja keegi ei võta seda loomulikuna.Seda enam,et ta põhjustab tõsiseid häireid lindude tervisele,noorelt nakatunud linnud ei kasva, munemine on vähenenud jne.Ilmselt ei pesitse ka ilulinnud kuigi edukalt,olles nakkuse saanud.Broilerlinnud ei kasvata korralikku massi.
Nakkuseohtu looduse poolt saame vähendada kui suudame mingil moel metslinnud kodulindude toidust-joogist eemal hoida.Kuna tegu on piisknakkusega,siis too ei levi väga kaugele, kusagilt jäi silma,et meeter vahemaad on juba suht ohutu. Ka ei ela müko pisikud õhu käes kuigi kaua,vast ainult paar päeva.
Nakkust ei levita mitte ainult parasjagu tatistavad linnud,vaid ka need,kes seda varjatult kannavad, seda väidab isegi meie eestikeelne kanahaiguste raamat.
Nii et minu meelest on see müko just tõsine probleem,mitte pisike mure.Kindlasti on minuga nõus need,kes sel või eelmistel aastatel konkreetselt haiged linnud on saanud .Tuleb ikkagi rohkem umbusaldada ,ka siis kui müüja näol on tegemist hea tuttavaga või sõbraga:)Pireti kirjeldus lindude ostmise kohta on väga super ja nii tuleks käituda ka sellisel juhul kui ostad linde sõbralt-tuttavalt.

Kiitus ka minu poolt

Kuna tõenäoliselt on ka minul oma osa selles paanika levimises, siis lisan ka enda poolt väikese selgituse.

Olees juba piisavalt kaua maailmas elanud, tean ma väga hästi, et igasugu hädad ja haigused käivad ikka mööda inimesi (loome/linde), mitte mööda kive ja kände, seega pole jamade esinemine minu jaoks nii suur probleem. Küll aga on minu jaoks probleem, kui asjadest ei räägita nii nagu need on, sest

1. sellega soodustatakse probleemi levikut. Nagu Sibelle kirjast võib järeldada, sai asi tegelikult alguse juba eelmisel aastal ja sel lumepallil lasti segamatult veereda 2 hooaega
Ennetamaks järgmisi vastuväiteid, siis asjadest rääkides ei pea ju esitama mingeid otsesid süüdistusi- a la kodanik x tõi mulle haige linnu vaid saab ka poliitiliselt korrektselt, nt minu ...maalt toodud linnul esinevad sellised ja sellised probleemid jne- ma pole küll jurist, aga mina ei näe siin mingit erilist võimalust kohtuasjaks, küll aga on loodud võimalus aruteluks ja kui ikka selgub, et ühel, teisel ja kolmandal on sarnane probleem, siis tõenäoliselt mõtleks nii mõnigi veel kord järele, kas ikka tasub. Sest olgem ausad, selline pakkumine, et saab lihtsama vaevaga huvitavaid linde, on paljude jaoks vägagi ahvatlev.

2. arvestades Eesti väiksust, pole eriti tõenäoline, et sellised jamad täielikult saladuseks jäävad ning nii nagu ikka, siis igasugused väljaimbumised ja pooltõed külvavad tunduvalt rohkem segadust ja paanikat ning tekitavad usaldamatust. Vähemalt minul, ja ma usun, et ka paljudel teistel, on väga raske usaldada müüjaid, kes vaikimisega püüavad probleeme olematuks teha. Võtame nt Kopraonu ja tema võitluse salmonelloosiga- oli suur jama? oli. rääkis ta sellest? rääkis. kas see muutis ta ebausaldusväärseks müüjaks? minu arvates mitte.

Seega- minu arvates ei peaks foorum olema koht, kus ainult käsi plaksutatakse ja tubli-tubli hüütakse, vaid asjadest tuleks rääkida nii nagu need on, ikka rõõmud ja mured kõrvuti. Kõik need vastutuse ja tagasiside teemad annavad ju tegelikult märku sellest, et miskit on vajaka, miskit kuskil kripeldab...

Tehkem sellest omad järeldused ja mingem edasi ühe kogemuse võrra rikkamana ning ehk ka veidike targemana

Minu poolt ka tänusõnad Piretile, et ta selle asja "puust ette ja punaseks tegi"!
Mina olen õnnelik, et on üks inimene, kes toetub oma väidetes kaasaegsele kirjandusele ja suudab oma teadmised tõlkida ka meile arusaadavasse keelde

Kuna see teema oli informatiivne ja arvan, et paljud said siit ammendava vastuse, siis panen selle teema lukku.
Kes aga tahab edasi arutada, siis saab seda teha teema "kana tukub" alt.