inkupaatori liigne kuivus

selline probleem, et käsil inkuga esimene tibutamine ja aeg on kooruda. Üks tibu punnitab juba hommikust saadik, et välja saada - olen teda ka järjepidevalt aidanud, kuid tundub et tal on raske kooruda. Muna seesmine kile kuivab ta külge ja see teeb talle valu. Ometigi on veekanalid vett täis ja õhutusaugud lahti. Inku seesmine temeratuur seisab 37,5...38 peal. Olen ka pritsinud umbes iga nelja tunni tagant. Kas kellegil on sellist probleemi veel olnud, millest selline asi tekkida võib?
On ka näha, et väljatuleku % on üldse väga halb, kuid ei oska sellele ise lahendust välja pakkuda? Ehk tekib siin arutelu, millest mul midagi õpida oleks kui edasi tibutamiseks läheb. 18-st munast hakkasid arenema 14. Nüüd on nagu nadi vaid ühe tibuga jääda.

Lugesid kõik eelnevad sellekohased teemad läbi,Paanika-tibud..... jne. ?

võtsin nüüd asja veidi kainema peaga ja lugesin eelnevaid teemasid. Sain teada tibude koorumise kuldreegli - kui oled kindel, et vett on kanalites piisavalt ja ventilatsioon olemas siis mida vähem näpid seda parem. Kui nad peavad tulema küll nad siis tulevad!

Tubli

Ma tänan!

Olin nii tubli et hakkasin seda interneti linnukasvatusraamatut lugeme.Jõudsin esimesega poole peale-just sinna kus räägitakse inkubeerimisest.No seal tabelis ei näinud ma küll mingit õhuniiskuse vahet linnuliigiti.Sellest järeldan mina et mida rohkem loed ja uurid seda lollem oled.

Kopraonu, minagi olen ammu selle järelduseni jõudnud
Aga muidu, hügromeetrit saab mu Söödatoast ka osta.

Hügromeetrid mul ju olemas,aga mis see niiskus siis lõpude lõpuks olema peab.

Nu nii... nüüd aeg nii kaugel, et on lõpusirgel tibutamise teine ring. Seekord sai inkusse pandud 45 kanamuna. Esimese vagustamise kukkus 5 ära, teisega veel 3, mõned kahtlased sai igaksjuhuks veel inkusse jätta. Hetkeseisuga on olemas 26 tibu! Leian et korralik saak, kuigi pean tõdema et midagi oli nende munadega ikkagi mäda. Kaks tibu oli mul teistpidi munas - välja nad suure vaevaga said (seekord mina ei näppinud), kuid on invaliidid. Ühel nokk viltu ja ühte silma pole, teisel on jalaliigesega midagi lahti sest üks jalg ripub taga ja on külm (arvatavasti verevarustus sellel jalal puudub). Eks nüüd esimesed päevad näitavad, kas elavad või surevad.

Kõvera nokaga ja puuduva silmaga tibu on väärarenguga - eeldan sugulusristamist.
Mul oli selline vutitibu, kes ka koorumisega hakkama ei saanud. Aitasin teda tiba, aga ta suri kohe ära ka, kuigi oli valmis.
Selliseid defektiga tibusi ei ole mõtet alles jätta. Kari peab koosnema tugevatest isenditest.

Kui just veresugulusega tegu ei ole, siis on viga ikka selles, et on talv Kevadist/suvist vitamiinide kogust ei saa linnud kuidagi kätte ja eks see võib olla ka tibudes kajastuv.

Olen Kitiga täiesti nõus.Asi ei ole ei vees ega veres vaid ajas.Mina oma 53 aasta jooksul
ei ole kunagi leidnud lõokese pesa lumehange otsast ,ikka põllupeenralt koos paiseleheõiega.

Ma ei ütleks, et talvised tibud nii kehvad oleks. Eksperimendi tulemus: detsembri keskel koorunud kolmest tibust, kaks on suurepärases vormis. Ja seda juba algusest peale. Koorumine oli õigel ajal. Siblima ja asjatama hakkasid väga ruttu.
Ka kanamamma poolt jõululaupäeval koorunud tibud on super tibud.

Ega ma neid vigaseid ise nüüd ära saatma ka ei hakka... mina proovin neid ikka putitada nii kuis saan... ja kui ei õnnestu ju siis ei pidanudki õnnestuma

Täielik lollus !

Mina küll arvan, et need vigased peaks ikkagi "ära saatma", on minulgi seda ette tulnud. Palju raskem on näha linnupojakest, kes silmnähtavalt piinleb, kui korraks end kokku võtta ja see asi ära teha. Mõneaastane kogemus talupidajana on õpetanud, et loomi-linde pidades pean mõnikord olema vaimselt väga tugev, me ju vastutame nende eest, ja peame ka aru saama, kui ei ole enam mõtet. Ilma neid konkreetseid tibusid nägemata ei oska öelda, kui palju nendega lootust on, aga jutu järgi küll tundub, et eriti lootust ei ole.

Nõus Floritaga. Olin minagi algul see, kes hädiseid tegelasi üritas elule poputada. Nüüd ma enam seda ei tee.

Mul tekib hoopis küsimus,et mida nende vigaste lindudega edasi siis kavas teha,kui nad ikkagi ellu jäävad ja suureks kasvavad?Kui ühel on nokk kõver,siis ilmselt on söömine temale väga suureks probleemiks ja kui teisel tibul pole põhimõtteliselt teist jalga(liigesest ripakil ja külm),siis ei saa tema liikuda ja seega ka tekib toitumise probleem.Kas need jäävad´´silmailuks´´ või ´´munatootjaks´´?Ma tahaks lihtsalt tähelepanu juhtida,kas olete kõik lõpuni läbi mõelnud nende tibude seisukohast?Mina võtaks ikkagi südame rindu ja lõpetaks nende elupäevad.See oleks tibude seisukohast parim,minu arvates.

Paraku jäävad need linnud karjaastmestikus kõige viimasele pulgale - kõigi ülejäänute nokkid ja kiusata. Surnuks nokitaksegi lõpuks. Kui 2-3 päevaga asja ei saa, on humaansem tibu piinad lõpetada.

Ma olen ka tavaliselt paar-kolm päeva üritanud, päris kohe peale koorumist ei ole ühtki hukanud. Mõned probleemid jalgade ja liikumisega võivad paraneda, aga kogemused näitavad, et mitte eriti paljud. Mul õnnestus eelmisel suvel päästa niiviisi üks vutitibu.

Nu jah tõsi ta ju on... proovisin üht ja teistpidsi kuid ütleme nii et loodus tegi oma töö. Läksid ise ära need tõbised ja nüüd hoian hinge kinni, et ülejäänutega kõik ok oleks. Mul ei ole probleemi maha võtta täiskasvanud lindu, kellel ma näen et enam lootust pole, kuid tibuga on veidi teine lugu. Ei tõuse käsi neid teise ilma saatma.
Kuigi nüüd ülejäänusid jälgin hoolega... mõni on veel kahtlaseks jäänud - hakanud jalga liipama või pole nii aktiivsed kui teised. Samas pean ju endale aru andma, et kogu koorumisprotsess kestis siiski kolm öödpäeva ja hilisema koorumisega tibud ongi nõrgemad ja mitte samas arengutasemes kui esimesed koorujad. Igaljuhul annan endast parime et kõik nad suureks saaksid.