vikerkaaremaale

Kõik me kasvatame kodulinde mingil kindlal eesmärgil. Kes munade, kes liha, kes niisama lemmikuks. Muna-lihakanad ja kuked jm sulelised lõpetavad ikka oma elu meie söögilaual. Siiani on teinud seda tööd abikaasa. Kuid äkki tuleb mul ka kunagi seda teha. Kuidas teie ennast ületate?

Mul tegi enne üks sugulane, nüüd ajab abikaasa asja ära - mina ennast vist ei ületagi

Teadjamad on öelnud, et kui pole võimeline lindu/looma maha lööma ja ära sööma, siis pole kõht piisavalt tühi
Kui ikka linnu/looma tapmine ja puhastamine loomu vast käib ja suuremat sortti eneseületusana tundub, siis vist ainult nälg ja relvaähvardus sunnivad seda tegema :S

Nagu varemgi juttu on olnud, ütles minu jahimehest isa nii: sa ei tohi võtta mitte ühtegi kodulooma või -lindu (koeri-kasse kõrvale jättes), kui sa ei ole kindel, et suudad vajalikul hetkel ta kiiresti ja viisakalt teisele poole aidata. Sest looma võttes võtad sa vastutuse. Kodulinnufoorumis mastaabis võiks siis selleks olla kulli käest rappida saanud kana, vigasena sündinud tibu, liigseks osutuv kukk (eriti see viimane - sest inkubaatorit kasutades on paratamatult mingil hetkel majapidamine täis liigseid kukkesid ja varem või hiljem lõpetavad nad supipotis).

Mina pean selleks puhuks tuttava kutsuma, tavaliselt läheb mees ise kodust ära. Kui suurem töö tehtud siis sulgi nopin ise ja puhastan ka.Meil on ka üks ebatavaline juhus olnud.Selle põhjal või öelda, et ka viha annab kirve tõstmiseks jõudu.Kanade seas on üks "partisan"(mees ristis nii), kes kunagi ei taha lauta minna.Järjekordsel kana lauta ajamisel sai mees vihaseks ja viskas kana kepiga.Kana siruli maas, võeti siis kana kaenlasse, viidi kuuri, sätiti pakk ja kirves valmis ja nüüd...... Kana võttis jalad alla ja jooksis lauta.Mehel viha lahtus ja kana jäi ellu.Ütlesin küll et toon kana ära aga enam ei olnud seda julgust.See kadus koos vihaga.

Ma lasen teha vanemal vennal ja ise lähen kaugemale midagi muud tegema ja hiljem nopin sulgi ise ja puhastan.

Minul on olnud uhkus öelda kaas "MASUtajatele", et mina söön siinsel ajal nagu restoranis, ainult et tasuta. Pardifilee, kalkunifilee, vuti-ja kanaliha......superlux! Ei mingit viha, puhas söögiisu! Lihtsalt keele viib alla!

Viibki keele alla Alati tead täpselt, mida linnud söönud on; neid on korralikult ja viisakates tingimustes, mitte kuskil üksteise kukil peetud, jne. Minu mees näiteks ei söögi poekanast tehtud suppi - ütleb, et see ei kõlba kuskile. Mõnus, kui paned potti enda kasvatatud kuke ja enda kasvatatud köögiviljad. Ja kui hea süldi veel noortest lindudest saab...

Piret,kas linnulihasülti teed samamoodi nagu sealihasültigi? Meil ka see kirvering ei käi vihaga,kui vaja siis peab .Pardi ja hane puhul võttis silma ka ikka märjaks.Mees teeb selle verisema töö ja olen aidanud tal ka sulgi kitkuda.

Meil suure kukeuputuse korral mees ikka mõnest kukest läbi häda ja väga vastumeelselt jagu sai ja paar jänest on ka läbi suure häda potti jõudnud,aga ma pean ütlema,et ei ole sel toidul ikka seda mekki
Kukesupp ei lähe kohe mitte ja ega see jäneski kuigi hea isuga alla läinud.Kusjuures võimetus oma loomade/lindude liha süüa ajab mul hinge täis,aga siiani pole ma suutnud sellest tundest üle olla,sama ülejäänud pereliikmetel.

Jah, Sibelle, tean millest Sa räägid
Meil sama teema, notitud kuked küpsetasin koertele. Samas, Eve parti sõi meie pere rõõmuga!
Proovisime ka korra jänest, aga kõigil oli peas mõte, et "njah, kuidas siis see Juta siis nüüd maitseb"? PS: tean, et nimesid ei panda nendele loomadele, kelle ära süüa kavatsed, aga me algselt seda ei plaaninudki!
Tahan ka sellest üle saada ja rahuliku südamega oma lindu süüa!

Kui ikka naabri toit on maitsvam,lõhnab paremini ja rõõmuga kõrist alla läheb, saab teha kokkuleppe
Sina minu, mina sinu linnud ja vahet pole, mis nime ta kannab.

Üks nipp veel, kui korraga lasta kellegil 10nel kukel pead maha võtta,siis sügavkülmikust võttes, mina küll ei oska öelda on see nüüd Peeter, Sulev või Kuti, kes läheb potti

Loen siin eelmisi kirjutisi ja mõtlen,et kahju on nendest linnukasvatajatest,kes ei suuda oma lindu süüa.Olen vist üks õnnelik inimene,et sellega suurepäraselt hakkama saan,sest praegusel raskel ajal on tõesti suur õnn võtta omakasvatatud linnu liha ja valmistada maitsev toit.Aga kuidas saada hakkama linnu tapmisega,et teda oleks võimalik potti pista?On võimalik,olen üks vähestest naisinimestest,kes ka ise on pidanud seda tööd tegema(õnneks mitte väga tihti).Kuid kindlasti ei tehta seda vihaga,lihtsalt mõtled asja enda jaoks selgeks,teadvustad,et ta oligi toiduks mõeldud ja kui ikka kedagi parajasti käepärast pole,kes selle patu minu söömaaja heaks peab enda kaela võtma,siis teedki seda ise.Ja loomulikult on natuke halb tunne,et elusolendilt sai elu võetud,kuid seda ei tehtud mitte tapahimust vaid lihtsalt sellepärast,et söömine on ainus töö,mis toidab.

Mina jõudsin täna siis nii kaugele et praegu kanasupp keeb pliidil.Kuna kull käis täna külas, tuli kana piinad lõpetada.See oli minu elus esimene kord kanal pea maha võtta.Ei olnudgi nii hull kui mõelda et saab ju maitsva supi.

kiisu kirjutas:

Mina jõudsin täna siis nii kaugele et praegu kanasupp keeb pliidil.Kuna kull käis täna külas, tuli kana piinad lõpetada.See oli minu elus esimene kord kanal pea maha võtta.Ei olnudgi nii hull kui mõelda et saab ju maitsva supi.

Tubli,head isu ja jätka samas vaimus.

Sellel kanal olid imelikud munad sees.Sellised pikad,neljakandilised ja kõvad nagu kivistunud.Minu jaoks jälle üks uus asi, mis võib sellise nähtuse põhjus olla, ei tea.

malvekas kirjutas:

Piret,kas linnulihasülti teed samamoodi nagu sealihasültigi? Meil ka see kirvering ei käi vihaga,kui vaja siis peab .Pardi ja hane puhul võttis silma ka ikka märjaks.Mees teeb selle verisema töö ja olen aidanud tal ka sulgi kitkuda.

Samamoodi jah! Noored kuked on jube hea süldikraam; ei ole vaja želatiini juurde pannagi!
Mis selle linnu peale ikka vihastada; täpselt nii ongi - kui vaja, siis vaja. Peaasi on rahulikuks jääda ja asi viisakalt ära korraldada, linnule või loomale võimalikult vähe ebamugavust tekitada. Mina olen õppinud selleks hetkeks aju emotsioonidega tegelevat osa lihtsalt välja lülitama.
Mu kadunud isa oli jahimees; käisin temaga pidevalt jahil kaasas ja mõistagi õppisin tema kõrvalt varakult loomi-linde kitkuma, nülgima ja puhastama, sest ema lihtsalt minestas, kui midagi sihukest tegema pidi Ja lisaks huvitas mind koledal kombel topiste tegemine, aga selle keelas isa pärast seda ära, kui parditopis rõvedalt haisema läks

Meil ei ole probleemi, mees lööb maha, mina puhastan. Mina ise hea meelega ei tapa, aga hädaga saaksin hakkama, paar hädatappu on kunagi ette tulnud. Kuna lisaks lindudele on ka muid loomi, on toidulaud tõepoolest vaatamata masule rikkalik ja luksuslik.

Olengi saanud hakkama asjaga. Esimene kana hingekirjas... Lõhnad, mis potist tulevad panevad juba praegu süljenäärmed tööle. Kahjuks tuleb oodata mitu tundi, enne, kui see kaheaastane tegelane pehmeks keeb.

Emotsioonid? Nagu oleks eksami sooritanud. Alguses silitasin ja tänasin teenete eest. Pärast oli väike värin sees. Kuid süümepiinasid pole.

Seega, inimene harjub kõigega. Elu teeb ise vajalikud korrektuurid.

Või omast kogemusest öelda, et järgmine kord seda värinat enam ei teki. Õnneks.

Piret, kui vanalt on need noored kuked parajad süldiks, mul praegu 5 brahma kukke, 3 kuud vanad ja söövad kui hobused ning kindlasti pole mul plaanis neid kõiki omale jätta. Ei tea, kas kõlbavad juba süldiks?

Minul läksid kaks 5 kuust tavalist kukenoorukit söögiks

Loen ja loen ja saan aru et enamuses on naistel see eneseületamine linnu saatmine ''vikerkaaremaale''. Minul siis erandlik olukord-ise veristan ja puhastan, pere sööb rõõmuga. Aga minu mehed põgenevad kaugele selleks otsustavaks hetkeks. Palusin kord oma meest kana kinni hoida, et tema veritsevat jalga tohterdada-mees suutis paar minutit seista ja siis vajus lihtsalt kokku. Tuleb välja et naised on ikkagi see tugevam pool,,

Minul teeb mees veristamise ja puhastamise,tal tuleb see lihtsalt paremini välja :)Ise ma verd ei karda.

minul tegi seda tööd äi. Mees ei kannata üldse sedalaadi asju. Puhastasmisega saan ise hakkama.

Minul teeb ka kirve tööd õnneks mees, puhastan ise.Mul on poeg, kes on õrna hingega ja ei kannata selliseid asju, kui vaja kedagi tohterdada, jookseb kauges kaares kuigi juba 19.

Mind õpetas kanu lõpetama veterinaarist vanatädi. ütles lihtsalt, et kui tahad süüa saada, pead seda lihtsalt tegema ja mõtlema sealjuures vaid maitsvale praele, mitte kui armsale lemmikule. See aitas. Kuigi meeldiv pole see kunagi, saan asjaga hakkama, kui seda lihtsalt tuleb teha ja muud väljapääsu pole. Tavaliselt võtame 2 kukke korraga, mehega koos kergem koos teha. Tänagi menüüs hautatud kukk veinikastmes.