Yokohama on üks vanemaid teadaolevaid kanatõuge üldse ja sümboliseerib ida ühinemist läänega. Vanimad teated pikasabalisest kanalisest, mis leiti Hiinas ja siis Jaapanisse viidi, pärinevad ajavahemikust 600-800AD, mil neid kõrgelt hinnatud linde kutsuti Shokuku. Nendest aretasid jaapnalsed mitmeid pikasabalisi tõuge nagu Onagadori, Minohiki ja Kurokashiwa. Nende lindude sabasuled olid hinnatud ja neid kasutati sõjaväelaste peakatete ehtimiseks. Euroopasse jõudsid need linnud 1860-ndate aastate keskpaiku. Oma nime sai tõug Jaapanis asuvalt Yokohama sadamalt, kust esimesed linnud Euroopasse eksporditi.
Järgmine suur samm tõu ajaloos toimus 1880. aastal, kui hinnatud saksa kasvataja Hugo du Roi teatas, et ta on aretanud uue värvivariatsiooni – punase sadulaga Yokohama. See värv on kuni tänaseni tõu kõige hinnatum värv. Kuna kas sel varasel perioodil tekitasid paljud erinevad värvivariatsioonid segadust, otsustati lehterharjaga linde hakata nimetana Fööniksiteks (Phoenix) ja nimi Yokohama jäeti ainult punaseseljalisele variandile.
Tõu standardis on kuni tänaseni palju segast. Lind ise peaks olema püstise kehahoiakuga. Silmad punakaspruunid kõigi sulestikuvärvuste puhul. Lehthari ei tohi olla liiga suur ega lihav. Herneshari peab olema väike, sirge ja madal, rooshari keskmise suurusega. Nokk peab olema tugev, kõverdunud ja enamusel juhtudest sarvevärvi. Lokutid keskmise suurusega või väikesed või puuduvad üldse punaseljalistel lindudel. Kael on pikk ja kaunistatud pikkade luksuslike kaelasulgedega, nagu keep. Saba hoiab ta madalal nurga all (kukk), nagu faasanid. Jalad peavad punaseljalistel või valgetel lindudel olema kollased või valged , teistel värvustel võivad olla ka hallikassinised või rohekad.
Kuke saba peab olema võimalikult pikk ja lendlev rohkete sadulasulgedega. Keskimised sirpjad sabasuled peavad olema kõige pikemad ja kasvavad 50-60cm aastas briti liini lindudel. Sadulasuled peavad olema erakordselt pikad , kitsad ja katma tiivaotsi. On tavapärane, et nende otsad lohisevad vanematel lindudel mööda maad.
Kehakaalud:
Kuked – suur lind 1,8-2,7kg, kääbus 570-680g
Kanad – suur lind 1,1-1,8kg, kääbus 450-570g
Kana muneb 80-150 S või XS-suuruses valget muna aastas.
Värvusvariatsioonie on Briti standarids 9: black-red, silver duckwing, gold duckwing, white, black, black-tailed buff, blue-red, spangled, red-saddled. Viimane on erakordselt haruldan värvuskombinatsioon kodulinnutõugude hulgas.
Yokohamad on väga taltsad ja lihtsad käsitleda. Kuked kirevad pigem vähe ja harva, ei ründa inimest (need on minu isiklikud tähelepanekud).
Jaapanis kasvatatakse näituselinde (kukkesid) väga täpselt kontrollitud kliimaga (temperatuur ja niiskus) ruumides ja toidetakse ülisalajase sulekasvu soodustava söödaga. Nendest tingimustes võivad sabasuled kasvada ligi 1 meeter aastas. Yokohamade omapära on see, et keskmised sabasuled ei vahetu mitte igal aastal, vaid jätkavad kasvamist. Aeg-ajalt need vahetuvad siiski. Seega näituselinnu kasvatamine nõuab palju kannatust. On teada Jaapansit pärit linde, kelle sabasuled on ligi 10 meetrit pikad.
Hoolimata tõu haruldusest on munade viljakus/viljastatus tavaliselt hea. Kanad on suurepärased haudujad ja emad. Kõik see kokku teeb neist sobivad linnud igasse koduaeda.
Selle kirjelduse juures olen kasutanud Practical Poultry 2009.a. oktoobrinumbris ilmunud artikli „Yokohama buying guide“ materjale.
Pealeht 
