Kolm varianti.
1. Prakeerida kohe. See on minule teadaolevalt kõige mõistlikum ja odavam lahendus;
2. Teha mitte midagi ja prakeerida hiljem (eksisteerib mingi 1%-ne võimalus, et kasvab "ise" ümber;
3. Eraldada karjast, püüda parema toidu, kultuuriprogrammi, loengute ja hoolitsusega temast taas aktsepteeritav kana vormida. See läheb energiakulukuselt ehk mõnikümmend korda rohkem kulukaks kui samaväärse uue kuid kvaliteetse kana hankimine.
Vabrikust pärit lindude puhul võib juhtuda, et neid veel kipub kaldu minema. On ju kolimine kindla sööda, ettenähtud igapäevaste ravimiannuste, valgusre¾iimi, stabiilse temperatuuri ja muu teada tuntud pidamise pealt kodumajapidamisse linnule ¹okk ja üleelamine ja kõik ei pruugi ühteviisi hästi sellega hakkama saada. Seega on mõningane kadu tavaline. Kõik linnud ei ole kohanemisvõimelised ja sellega tuleb väljaminekute puhul juba eos arvestada.
Näiteks kui tahan kümmet uut munejat kana, mitu muna pean inkubeerima?
Pooltes munades on kuked: (10) / 0.5 = 20
Vabapidamisel kanade viljastusprotsent 65%: (20) / 0.65 = 30
Koorumine 80%: (30) / 0.8 = 38
Väljalangemine tibudena 5%: (38) / 0.95 = 40 toorest muna.
Seega peab mune hauduma panema märksa rohkem kui loodan tulemust saada. Aga võimalik et panin viljastusprotsendiga mööda ja koorumine oli ka parem ning saan mõne kana rohkem. Samas trehvas kõvasti kukkesid ja põhikarjast tuleb arvestada iga-aastane protsent kullidele ja rebastele... et cetera.
Sama pessimistlik arvutus masstoodangukanade ümberõppe kohta minu hinnangul oleks ⅓ kadu ja ⅔ alles. Tahan 10 kana jagada 0.66666666666666667 = 14.99999999999999
Võimalik, et kõigil on sama viga aga ennemalt nokitakse kõige nõrgemat. Vahest tuleneb see mõningate mineraalainete, vitamiinide ja muude taoliste pisiasjade puudusest.