Hulkus keegi ennemuiste kevade, suve või sügise aegu soos, siis nägi ta siin ja seal vanu viisrajakaid, pastlatükke, kindapoolikuid ja kübara-ääri maas vedelemas.
Võttis ta mõne neist kulstidest koju kaasa, küll ta siis nägi, mis ta sai: mõnikord suri elajas, mõnikord lendas kana tuleahju, mõnikord jäi inimene ise haigeks, – nii et õnnetus nagu lausa oleks majasse tulnud. Aga kust see tuli? See tuli kõik kulstist!
Kord läks mees heinaajal sohu, lõikas pajupõõsast kaks heinakandmis-vitsa.
Näe imet, suur linnumuna maas!
„Vist pardi muna!” ütles mees ja pistis leidise põue.
Ei rääkinud sest kellelegi.
Õhtul koju tulles laseb mees muna ära keeta.
„Ära söö!” ütles naine. „Mina kuulsin selgesti, kuidas muna pajas kiunus; see ei või õige muna olla.”
„Mis pagana juttu sa ajad! Anna aga siia. Soola ka!”
Naine kartis küll, aga täitis siiski mehe soovi.
Mees hakkas muna sööma.
Sööb ja sööb, aga muna ei saa ega saagi otsa.
Mees jätab muist üle ja läheb magama ning ütleb veel naisele: „No küll see on muna! Ei jõudnud ära süüa – poolevõrd jäi veel üle.”
Naine arvas kohe ära: „Ega see õige asi ole.”
Jah, ei olnudki õige asi
Teisel hommikul nägi mees, et ta pardimuna ei olnud söönud, vaid midagi muud, sest ülejäänud munapool oli – pool naabri kassi.
Vanem rahvas keelas ka ikka nooremaid, et nad midagi üles ei tohtinud võtta, mis soos maas oli. Kulstimuna aga oli see kõige kardetavam, mis soos võis olla.
Pealeht